Usaldus – hirmudeta tegutsemine eesmärkide suunas

Aasta oli 2011. Süvenesin Tallinna Ülikoolis bakalaureusetöö kirjutamisse ja teadsin, et tahan midagi suuremat kui lihtsalt diplom. Otsustasin kohe aasta alguses, et lähen välismaale edasi õppima. Miks? Sest Eestis ei õpetatud seda eriala, mida mu hing enim ihkas. Tuuseldasin pisut internetis ning jõudsin üpris kiiresti kindla teadmiseni (usaldades vaistu), et minu sihiks saab Bath Spa University. Väidetavalt oli tegu ühe parima kohaga, kus õppida loovkirjutamist. Ja mina tahtsin ainult parimat.

Inglise keele test, kaks soovituskirja siinsetelt õppejõududelt, omaloomingu inglise keelde tõlkimine, tulevase romaani kondikava väljamõtlemine, närvesööv telefonivestlus inglise härrasmeestega – ma tegin seda kõike. Napilt enne septembri algust sain kinnituse, et mind oodatakse õppima ning oktoobris hakkab kõik pihta.

Kas tead, kui palju haridus Inglismaal maksab?

Eestis oleme harjunud tasuta kõrgharidusega. Inglismaale minnes tuli mul ümber harjuda, et õppemaks aasta eest on suurusjärgus 5000 eurot (praeguseks juba topelt). Lisaks tuli arvestada elamiskuludega. Riided on Ühendkuningriigis odavad, toit suhteliselt normaalne, kuid üür… huh! Kui Eestis saad teatud summa eest ilusa kolmetoalise korteri, siis Inglismaal maksad selle summa, et elada koos võõrastega ning jagada vannituba ja kööki – sageli isegi mitte kesklinnas.

Kuidas Inglismaale läksin?

Usaldus enda suhtes. Usalda peegelpilti.
Usaldus enda vastu.

Vaatame korra reaalsust, millega 2011. aasta septembris silmitsi seisin. Värskelt bakalaureusekraadi omandanud, tööl käinud umbes aasta jagu gümnaasiumi ja ülikooli vahelisel ajal (ehk tööturult 3 aastat eemal olnud), 23-aastane varatu tüdruk, kelle ainsateks trumpideks on meeletu tahe ja lootus. Inglismaal olid mu vältimatud kulud iga kuu 1000 eurot. Kas mul tuli kuskilt tol ajal 1000 eurot sisse? Absoluutselt mitte. Seda summat vajasin õppemaksu ja üüri maksmiseks + ideaalis tuleb ju süüa ka. Perelt sain toetuseks 600 eurot. Vanaema ütles mu unistuse peale otse, et nüüd on aeg tööle minna, mitte välismaale õppima. Isa uskus minusse. Mina uskusin endasse. Laenasin oma tollaselt elukaaslaselt 2500 eurot ja läksin.

Mul polnud õrna aimugi, kui kaua ja kuidas vastu pean. Otsustasin, et proovin vähemalt paar kuudki oma unistuste eriala õppida. Ma olin juba lapsest saati soovinud kirjanikuks saada. Ma olen terve elu kirjutanud. Luuletusi, näidendeid, lühijutte, romaane, tehnilisi tekste, blogipostitusi, toitumisteemalisi artikleid, sisu eBayle. Ma tahtsin nii väga minna, et läksin.

MA USALDASIN.

Ma usaldasin, et saan hakkama. Ma usaldasin, et elu pakub mulle võimalusi. Ja kui ei pakugi? Kui raha saab otsa ja mul tuleb koju naasta? Siis tulen koju. Siis tulen koju, kui ma ei saa enam sinna jääda. Tulen koju, kui olen proovinud. Teadsin, et isegi paar kuud loovkirjutamise magistrantuuris on parem kui mitte midagi, sest seda olin ma ju alati soovinud: õppida välismaal ja kirjutada. See oli otsekui kõigi unistuste teokssaamine. Ülikooli sissesaamine oli sel unistuse teel aga alles esimene samm. Mul tuli reaalselt ka kohale minna ja seda elu päriselt elada.

Usaldusest tegudeni

Ma olen üdini õnnelik, et usaldasin. Elu on niivõrd maagiline, et toob sinuni vajalikud võimalused, kui lubad imedel juhtuda. Usaldus on magnet, mis tõmbab ligi kõike vajalikku. Vahel ongi vaja vähem mõelda ja rohkem tegutseda. Vähem ette muretseda ja rohkem tegudesse söösta. Kui jääd igavesti planeerima ja mingit ideaalset hetke ootama, siis ei pruugi sa planeerimisprotsessist kaugemale jõuda.

Minu usaldus elu vastu pani mind tegutsema. Kui ma juba kohal olin, teadsin, et raha ei jätku mul igavesti. Naljakas, tegelikult olin 2011. aasta septembris omandanud ka kulturismitreeneri litsentsi (mis küll aegus 2015), pumpasin enda lõbuks ülikooli jõusaalis ning koostasin paarile kliendile Excelis treeningplaane ja toitumiskavasid. See selleks. Fitnessi juurde jõudsin tagasi pigem hiljuti, toonane treenerikutse tuhmus ja tolmus. Hakkasin hoopis oma keelelist andekust ära kasutama. Avastasin täiesti uutmoodi töömaailma: kirjutasin ja tõlkisin kodus (= 1 väike tuba võõrastega jagatud mitte just kõige kenamas majas) arvutist. Pingutasin. Tegin rohkem. Töötasin, treenisin, kirjutasin usinalt kodutöid, käisin teises linnas seminarides. Ei reisinud ringi ega lõbutsenud, sest selleks puudus raha. Ja ma sain hakkama.

Kõige väärtuslikum kogemus

Tulemus? Elumuutev kogemus. Otsustasin, et mul on usaldus ja sukeldusin seiklusesse. Kindlasti ei olnud kõik lihtne. Inglismaa aasta teises pooles matsin oma isa. Sain väga järsult üleni täiskasvanuks. Kooliaasta lõpus läksin lahku elukaaslasest (5 aastat koos). Miski ei toiminud enam meie puhul, kuigi ka tema tuli jaanuaris minuga välismaale elama. Samas kasvatas see kogemus mind inimesena tohutult. Sain Inglismaalt enamat kui magistrikraadi. Kui tööintervjuudel küsitakse, mis on mu suurimaid saavutusi, räägingi selle loo, kuidas mul oli meeletu usaldus elu vastu ja kuidas selle najal unistusi täitsin.

UsalUsaldus on intuitsioon

Minu jaoks tähendab usaldus, et mul puudub hirm. Ma usun, et miski on võimalik ja teen seda. Olen lootusrikas inimene. Usun, et alati saab kõik paremaks minna. Usun, et avatud südamega olukorrale vastu minnes ja usaldades loksub kõik paika. Minu jaoks pole mõtet hakata pikalt analüüsima. Siis takerduksin. Mul toimib alati see, kui saan liikuma, sest liikumisest tekib uus energia. Inerts. Olen aru saanud, et kui pikalt ja põhjalikult ette mõtlen, kulgeb kõik nagunii teisiti. Tavaliselt toob see kaasa pettumuse. Valin selle asemel usalduse.

Usaldus lähtub minu puhul intuitsioonist. Vaistust. Kõhutundest. See pole midagi müstilist ega veidrat. Intuitsioon on tegelikult eelnevate kogemuste kogum, mille varal sünteesin uusi suundi. Senise elu juhtumised põrkuvad ja põimuvad minu unikaalses isikus. Ma ei teadvusta neid protsesse, sest mul on usaldus. Ma usaldan iseennast. Kes veel teaks, mis on mulle kõige parem lahendus?

Usaldus oma eesmärkide vastu

Kuidas sina oma elus edasi liigud? Kas usaldad?

Kui sul on teatavad tervisega seotud unistused, näiteks ideaalne kehakuju, enesetunne või võistlus, siis kas oled elu usaldanud? Kas oled astunud kasvõi väikseid samme tegude poole? Nii kaua, kui istud oma peas ja ainult mõtled sellest, kuidas sul võiks see, too või kolmas olla, aga ei astu ühtki sammu… sa ei usalda.

SA EI USALDA JA MAAILM KUULEB SEDA.

Mitte tegutsedes annad märku, et sa tegelikult ei taha. Kui sina ei taha, siis miks peaks maailm end vastavalt sinu unelmatele painutama ja ümber vormuma? Kui sa päriselt tahad, siis tegutsed. Sellest energiast sünnib omakorda imesid. Asjad juhtuvad. Su teele tulevad õiged inimesed. Pusletükid klõpsavad paika. Kuid esimese sammu teed sina. Kas oled valmis unistuste keha ja enesetundeni teele asuma? Jah? Siis tee kohe praegu midagi!

USALDA.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.